Kommenteeri

Mis on spordikommunikatsioon?

Hea lugeja, täna tahan Sulle tutvustada sellist mõistet nagu spordikommunikatsioon. Julgen arvata, et tegemist on üsna uue mõistega kommunikatsioonimaastikul ja seda mitmel põhjusel. Olen tänaseks olnud antud valdkonnaga seotud 6 aastat ja selle aja jooksul ei ole olnud spordikommunikatsioon kui eraldi kommunikatsiooniharu kaasatud ei ülikooli õppekavasse ega eraldi kategooriasse erinevatel suhtekorralduse auhindadel. Täna aga on näha arenguid suunas, et spordikommunikatsiooni käsitletaks eraldi kommunikatsioonisuunana, mida õpetatakse ja milles jagatakse ka auhindu.

Kuid mis siis on spordikommunikatsioon, miks erineb see teistest suundadest ja miks meil on üldse vaja eraldi spordile keskendunud suunda? Spordikommunikatsioon jaguneb mitmeks haruks: meil on võistluste, spordimeeskondade, alaliitude, individuaalsete sportlaste ja sponsorite suunad. Tänases postituses keskendud spordikommunikatsioonile eelkõige läbi sportlaste prisma.

Alustuseks, mida spordikommunikatsioon kindlasti EI OLE:

  • Tavapärane meediatöö kellegi persoonibrändi arendamiseks;
  • peamise suunaga saada ärilist kasu;
  • sportlase afišeerimine lihtsalt meediatähelepanu saamiseks.

Siinkohal on kindlasti võimalik mulle vastu vaielda ja nõustun, et kõik ülaltoodud elemendid on omal kohal ka sportlaste eludes, kuid eraldi need asjad spordikommunikatsioonis kindlasti ei tööta. Miks? Sellel on väga lihtne põhjus, kuid selleks, et seda mõista, peab spordikommunikatsiooni spetsialist olema teinud koostööd nii sportlaste, spordiürituste korraldajate kui ka tiimidega, sest vaid nii on võimalik jõuda arusaamiseni, et sportlase põhitöö on tuua tulemus spordivõistluselt, tema kuulsus ilma tulemuseta ei maksa midagi. See omakorda on ka põhjus, miks spordikommunikatsioon on tundlik valdkond.

Sportlase põhitöö on tuua tulemus spordivõistluselt, tema kuulsus ilma tulemuseta ei maksa midagi.

Kust läheb piir liigse PR-i ja tulemusliku meediatöö vahel, mis aitab sportlast edasi? Tõsi, spordivõistluste puhul on asi lihtsam – eesmärk on tihtipeale saada tähelepanu ja selles osas on spordivõistluste kommunikatsioon kõige enam sarnane nö tavapärasele meediatööle, sh näiteks uute lavastuste väljatoomine, mängufilmi esilinastus jms. Reeglid on laias laastus samad – vaja on tähelepanu, et tuua inimesed osalema, kinno, teatrisse; lisaks sponsorkommunikatsioon.

Aga individuaalsete sportlaste või ka kogu spordimeeskonna puhul on asi tunduvalt keerulisem. Just sportlane on see, kes toob tulemuse, just tema on see, kes teeb aastaid tööd selle nimel, et astuda poodiumi kõrgeimale astmele ja just seetõttu on oluline nii sportlaste meediatreeningus kui ka spordikommunikatsioonis arvestada iga sportlase eripäradega. Kui Sa töötad sportlasega, kes ei soovi meediaga suhelda, siis sa pead arvestama, et temaga on vaja teha teistmoodi ja individuaalsemat tööd kui mõne teise sportlasega, kes suhtleb meediaga vabalt. Kui Sul on sportlane, kes meediaga suheldes jääb kimpu ja kuidagi ei oska ennast väljendada, siis esimene samm on teha talle meediatreening. Meediatreening on muidugi oluline igas valdkonnas, kuid eriti just spordis. Ei ole ju meie noored sportlased teps mitte harjunud selle tähelepanuga, mis nad saavad, kui nad komeedina hea tulemusega tähelepanu alla satuvad ja viimane asi, mida üks kommunikatsioonispetsialist peaks tahtma on see, et tema sportlased on meedias ja kinnitavad kuvandit, et sportlased olid trennis, kui mõistust jagati. Sinu ülesanne on siiski sportlast kaitsta ja teda aidata, olla tema taustajõuks. Seega on spordikommunikatsiooni eripära kindlasti individuaalne töö sportlastega, seda vähemalt siis, kui tahta teha oma tööd nii, et ka sportlane on õnnelik. Ja uskuge mind, enesekindel sportlane, kes on saanud meediatreeningut, oskab oluliselt paremini ennast väljendada kui see, kes pole ja seda enam on ta ka ise valmis meediaga rääkima ja andma intervjuusid ka väljaspool spordivõistlust.

Ka mina olen siinkohal mitmel korral eksinud, sest kommunikatsioonispetsialistina ikka soovid maksimaalset tähelepanu, kuid ma olen õppinud. Olen õppinud seda, et maksimaalne meediatähelepanu ei ole spordikommunikatsioonis peamine.

Aga mis siis veel on spordikommunikatsiooni eripärad võrreldes mõne teise valdkonnaga? Julgen kindlalt väita, et suurim erinevus on emotsionaalsus. Ja seda igas mõttes. Sport jätab päris külmaks väheseid ja seetõttu on spordikommunikatsioonis suur osa emotsioonil. Aga kuidas ometi toota positiivset emotsiooni ilma, et sportlast enne tema head tulemust liigselt üles haibiks? Keeruline! Ka mina olen siinkohal mitmel korral eksinud, sest kommunikatsioonispetsialistina ikka soovid maksimaalset tähelepanu, kuid ma olen õppinud. Olen õppinud seda, et maksimaalne meediatähelepanu ei ole spordikommunikatsioonis peamine. Peamine on see, et sportlane saab keskenduda oma tulemuse tegemisele ja kiremine hakkab siis, kui muna on munetud. Enne seda tuleb anda sportlastele ruumi, tuleb leida muid teemasid, mida kirjutada ja mitte keskenduda oma kommunikatsioonis võimalikule tulemusele. Põhireegel – mitte kunagi võistluste päeval ei küsi tiimi kommunikatsioonijuht sportlase käest, et mis eesmärkidega ta rajale läheb. Tema eesmärk on teha oma parim tulemus ja sportlast esindav meediainimene peab kogu tule sellel hetkel endale võtma. Siit jõuamegi spordikommunikatsiooni kolmanda eripärani – kaitsekilp.

Head ajakirjanikud, siinkohal ma kindlasti ei taha öelda, et sportlasi on teie eest vaja kaitsta. Mis ma tahan öelda on see, et teatud hetkedel peab kommunikatsioonijuht mõistma, et meedia ei ole primaarne ja sellest tulenevalt peab ta sportlast ka meediast veidi eemal hoidma. Vähemalt võistluste päeval ja sellele eelneval õhtul. Pärast võistlusi, muidugi, on kommunikatsiooninimese ülesanne sportlast julgustada meediaga rääkima ja seda isegi siis, kui sportlane seda teha ei taha. Miks on oluline, et sportlane kindlasti meediaga räägiks? Mina armastan siinkohal öelda, et hea sportlane, sa ei räägi meediaga, sa räägid oma toetajatega, kes tahavad kõik teada, kuidas Sul läks ja meedia on siinkohal väärt partner.

Seega, tahan lõpetuseks öelda, et spordikommunikatsioon on kommunikatsioonimaastikul võrdlemisi uus mõiste, mille tähtsus üha kasvab. Kuid mitte igaüks ei saa olla spordikommunikatsiooni spetsialist, selleks on vaja tunda sportlasi, seda eriti siis, kui Sinu vastutuse all on konkreetse tiimi või sportlase meediakuvand. Spordikommunikatsioon on eriline suund ja pakub väga palju positiivseid elamusi, kuid Sa pead tunnetama piiri, sa pead olema oma sportlastega ühes tiimis! Tänase postituse tahangi lõpetada sõnadega: sportlane koos oma emotsioonide ja tulemustega on number 1, kõik muu on teisejärguline. Seega, hea kommunikatsioonispetsialist, tunne oma sportlasi ja aita neid, et ka neil endil säiliks rõõmus meel ja et nad ka ise sooviksid vabatahtlikult meediaga suhelda.

Kui tahad antud teemal artikli autor Greetega lähemalt arutleda, siis kirjuta: greete@atiim.ee

Greete on A-tiimi liige, kelle kireks on spordikommunikatsioon. Spordivaldkonna kogemust on ta omandanud teiste seas Klubi Tartu Maraton kommunikatsioonijuhina ning SELL Tartu Üliõpilasmängud 2014 meedia ja reklaamivaldkonna juhina. Lisaks kuulub Greete portfelli Estonian Biathlon Team kommunikatsiooni juhtimine, samuti on ta kogemust omandanud mitmete rahvusvaheliste spordiürituste kommunikatsioonijuhina. Oma erialast teed alustas Greete aga Haridus- ja Teadusministeeriumis kommunikatsioonibüroo konsultandina, mistõttu on ta tuttav ka avaliku sektori kommunikatsiooniga. Haridust on Greete omandanud Tartu Ülikoolis praktilise kommunikatsioonijuhtimise erialal, kus 2014. aasta kevadel kaitses magistritöö. Hetkel on Greetel käsil ka magistriõpingud Rahvusvahelise Olümpiaakadeemia (IOA) ja Peloponnese ülikooli poolt pakutaval erialal “”Olympic Studies, Olympic Education, Organisation and Management of Olympic Events”.

Lisa kommentaar

Email again: