Kommenteeri

Mida võiks sotsiaalmeediat kasutades silmas pidada?

Tänases infoühiskonnas on tihtipeale keeruline teha vahet era- ja tööelul. Palju tehakse tööd kodust, seda ka pärast tööd. Samamoodi tegeletakse tihtipeale tööajast eraviisiliste toimetustega. Ühed suurepärasemad piiride hägustajad on aga erinevad sotsiaalmeedia kanalid, mille laiaulatuslik levik on tinginud ühelt poolt selle, et erinevate sotsiaalsete gruppide esindajad on kokku toodud ühele platvormile, mis paneb sotsiaalmeedia kasutajad keerulise olukorra ette – kellele, mida ja kui palju võiks üldse sotsiaalmeedias öelda?

Ühte ja ainust kuldreeglit on siinkohal väga keeruline välja tuua. Sõltub ju väga palju sotsiaalmeedia kasutaja töökohast, sõpruskonnast ja loomulikult ka harjumustest. Sellegipoolest saab esile tuua ühe suurema reegli, mida võiksid jälgida kõik – kui postitad sotsiaalmeediasse, siis arvesta sellega, et kunagi ei tea 100%, kelleni see info võib jõuda. Kui postitades tabad ennast mõttelt, et ei tea, kas tasub seda infot üles panna, siis on ehk tõesti tegu millegi sellisega, mille võiks pigem avalikustamata jätta. Ühe kuldreeglina saab kasutada mõtet – ära postita sotsiaalmeediasse midagi sellist, mida sa ei taha, et sinu ema näeb. Seda reeglit saab väga hästi kohaldada ka tööandja võtmesse – ära postita Facebooki midagi sellist, mida sa pigem ei soovi, et ülemus näeb.

Siinkohal tahavad paljud kindlasti öelda, et aga kui ma olen oma info privaatsussätetega kaitsnud, siis on ju ok, kui postitan eraelulist infot, mida ma ülemusega ei jagaks. Nii ja naa. Teadupärast kehtib Facebookis reegel, et kõik, mida inimene sinna postitab, on Facebooki omand, mistõttu ei saa kunagi kindel olla, et kui inimene ise oma foto või postituse kustutab, see kuskile ei jõua. Seda enam, et info levib sotsiaalmeedias meeletu kiirusega ja enne kui inimene jõuab oma postituse kustutamiseni, võib see olla juba kellegi poolt salvestatud ja/või edasi jagatud.

Samuti tasub sotsiaalmeediat kasutades silmas pidada meediasuhete kuldreeglit – kõik, mida sa ütled ajakirjaniku juuresolekul, võib jõuda meediasse. Sama kehtib ka sotsiaalmeedias, olenemata asjaolust, et enamik seda ei taju. Ajakirjanikud on kahtlemata üks nn peidetud auditooriumi grupp, kes jälgib sotsiaalmeediat, sh enda eraviisilise sotsiaalmeedia kasutuse ajal.

Üks markantsemaid näiteid sellel teemal on nn mahlabaari juhtum, kus ühe asutuse töötajad pidasid enda isiklikel Facebooki kontodel vestlust, kuidas nende meelest on imelik, kui tüsedad kliendid jäätist ostavad. Selle vestluse korjas üles Õhtuleht, mille tulemusena oli kogu asutusel negatiivne kuvand.

Nagu näha, siis ei saa näiteks Facebooki käsitleda kui erakanalit – kogu internetti laetud info on potentsiaalselt avalik, mistõttu tasub enda jaoks läbi mõelda, millist infot sinna üles panna ning millise kuvandi see minust kui postitajast loob. Samuti, millise kuvandi loon mina sotsiaalmeedias enda ettevõttest?

Organisatsiooni vaatenurgast räägin pikemalt järgmises postituses, seniks aga annan kaasa mõtte, et 10 korda mõtle ja 1 kord postita!

Postituse autor on Greete Kempel, greete@atiim.ee.

Lisa kommentaar

Email again: